"Mina aga sõidan San Andres Tuxtlasse just maiade tõttu, täpsemalt üteldes ühe arvatavasti maia päritoluga kujukese tõttu, rohelise mehikese tõttu, mis on pannud maialoogid pead murdma paljude kummaliste probleemide kallal.
Kuju, mida mul oli võimalik juba varem näha ühes Põhja-Ameerika muuseumis, leidis aastal 1902 kohalik talupoeg tubakapõllult San Andres Tuxtla linna lähedalt."
"Seitsmeteistkümne sentimeetri pikkune helerohelisest nefriidist nikerdatud figuur kujutab linnutiibade ning linnunokaga paksu naeratavat meest. Kuju kui selline on küllaltki ebatavaline. Teadlased näiteks pole tänapäevani jõudnud üksmeelele isegi selles, keda see indiaani kunstniku veider teos tegelikult kujutab: ühed nägid rohelises mehikeses ''lindjumalat''- birdigod- nagu teda kutsutakse ameerika eriala kirjanduses, teised- indiaani preestrit. Mulle meenutas see kiilaspäine nefriidist indiaanlane esimesel pilgul ''lindmeest'', kelle jälgedele ma sattusin oma Polüneesia ekspeditsiooni ajal Orongos Lihavõttesaarel, ja pooljumalikku inimest-lindu, kellest mulle pajatasid paapuad, kui ma matkasin Uus-Ginea sisemaal.
Ent rohkem kui see kummaline portree(pealegi pole ma siin täiesti kindel, kas näiteks seesama rohelise mehe linnunokk pole tegelikult ainult mask, mida mees näol kannab, ja kas rohelise mehe ''tiivad'' pole tegelikult linnusulgedest mantel) huvitas ameerika eriteadlasi, kes omandasid tollal selle kummalise salapärase kuju Washingtoni muuseumile, tema rinnale paigutatud aastaarv.
Mainitud daatum oli kirjutatud kahtlemata ''maia'' numbritega. Ja kui siis teadlased olid daatumi 8.6.2.4.17.(8 Caban 0 Kankin) meie kalendri järgi teisendanud, tuli neil välja aasta 162."
"Enam kui saja aastane lahkuminek Tikalist teadaoleva vanima maia daatumi ja Tuxtla kuju oma vahel- see oli maia kultuuri spetsialistidele, kes teadsid, et maiad on meile tegelikult jätnud oma ajaloo iga aasta kohta mõne dateeritud muistise, tol ajal nii-ütelda seletamatu. Ja nõnda paigutatigi roheline lindmees Washingtoni Ameerika Rahvusmuuseumis vaiksesse üksindusse ja pikkamööda unustati."
"Samuti unustasid uurijad Ameerika mineviku kogu sellel ulatuslikult territooriumil, troopilisel rannikualal Mehhiko lahe ääres. Ma ei taipa hästi, mispärast, kui juba möödunud sajandi keskel tehti siin leid, mis oli tegelikult niisama sensatsiooniline ja niisama ebatavaline nagu lindmehe kuju. Selva ääres, Hueyapani küla lähedalt leidis siinse hacienda omanik hiiglasliku kivist pea. Ainult pea ilma kehata. Pea ja rohkem mitte midagi. Mõni aasta hiljem nägi Hueyapani pead muuseumiametnik Jose Melgar, kes avaldas selle kohta teate Mehhiko Geograafia ja Statistika Seltsi bülletäänis."
"Melgarit huvitas kivist pea eriti oma, nagu ta kirjutas, ''puhtneegerlike näojoonte'' tõttu. Mehhiko muuseumiametnik just seepärast lõpetaski oma teate järgmiste julgete sõnadega: ''Kahtlemata pidid siin olema neegrid, ja just inimühiskonna ajaloo esimestel epohhidel.''"
